Kes on Mari-Liis Leis?

KES ON MARI-LIIS LEIS?

PÜSIMATU NOORUS

Esimese ja kõige suurema osa oma elust - 14 aastat - elas Mari-Liis Tallinna lähistel Sakus. Ta on elanud ka Saaremaal ja Tallinnas, kuid kõige südamelähedasemaks sai Tartu. Mari-Liisi vanavanemate talu asus Põlva külje all Rosma külas ja mälestused seal kasvamisest on talle kõige kallimad. Mari-Liis arvab, et võib-olla sellepärast talle Lõuna-Eestis meeldibki. Tartu on tema jaoks parajalt suur, et igav ei hakka ning parajalt väike, et end koduselt tunda.

Mari-Liisile meeldis juba pisikesena väga joonistada ning ta käis ligi 10 aastat Sakus kunstiringis. Ta arvas alati, et tahab saada kunstnikuks, kuid kui ta astus Tallinna Kunstigümnaasiumisse, sai ta aru, et sel alal päriselt töötada on raske. Mari-Liis tegi tihti nalja, et koolis õpiti ainult seda, kuidas rentslis nälga surra. Kunstiga koolitasandil ta jätkata ei tahtnud ning 2010. aastal astus ta Tartu Ülikooli matemaatika erialale. Vanemad olid terve ta noorusaja rõhutanud, kui tähtis on haridus ja kuidas ülikoolist leiab sõbrad kogu eluks, abikaasa ja hulganisti elukogemust. Mari-Liis võttis seetõttu ülikoolis käimist tõsiselt, veetis palju aega kodus õppides, kuid üsna pea sai aru, et sellest ei piisanud. Ta pidas ülikoolis vastu umbes 2 või 3 kuud, ent põles täielikult läbi ja aastaid kestnud unistus kadus.

Lisaks sellele, et Mari-Liis nägi koolis teistmoodi välja, oli veidrate huvidega ning kuulas teistsugust muusikat, on teda terve elu saatnud depressioon ja unehäired. Tal on hüpersomnia (liigunisus) ja hilise une sündroom, paar aastat tagasi diagnoositi ka uneapnoe. Ta püüab natuke lihtsamalt selgitada: “Mu unevajadus on suurem kui keskmisel inimesel (10-12 tundi ööpäevas), mu bioloogiline kell ei ole kooskõlas ühiskonna omaga, sestap enne lõunat minust elulooma ei ole, väsin kiiresti nii füüsiliselt kui vaimselt ja mõni päev elan unisena nagu poleks öösel üldse maganudki.” Kõlab nagu väljamõeldud asi - eks kõigile meeldib palju magada või öösel üleval olla - kuid kui 18-aastaselt see “palju” oli igapäevane vajadus, käis Mari-Liis uneuuringutel ja sai lõpuks diagnoositud. Unehäired ja neist tingitud depressioon on häirinud tema õppimist nii palju, et ta on pärast gümnaasiumit umbes viiel korral kolmel erineval erialal haridust püüdnud omandada, kuid iga kord kooli pooleli jätnud. Nüüd keskendubki ta teist aastat oma vaimsele tervisele, käib palju erinevates teraapiates, sööb ravimeid ja harutab lahti oma käitumismustrite sasipuntraid.

Tallinnas elades sattus Mari-Liis osa saama tolle aja esimese märkimisväärse squati elust ning tundis esimest korda, et on loomaõiguslaste, anarhistide ja muidu veidrike seast leidnud need päris oma inimesed. Tartus vedasid sarnased inimesed A-raamatukogu - alternatiivset DIY-raamatukogu ja kooskäimise kohta, kus toimusid ka erinevad üritused. Algselt liitudes oli Mari-Liis üsna ebalev, kuid aina rohkem nägi kitsaskohti, kuhu sai ise panustada. Ta õppis palju: kuidas läbi viia üritusi olematu eelarvega, kuidas kujundada plakateid ja flaiereid, kuidas korraldada raamatukogu tööd. A-raamatukogu paiknes Lille Majas, kuid hakati otsima võimalust oma tegevust laiendada ja seda mitmekülgsemaks muuta.

Ringkonnas levisid jutud ühest mahajäetud majast Anna Haava tänaval, mille omanik elas välismaal ega tundnud kinnisvara vastu huvi. Tegemist oli Jaan Tõnissoni pärijate omandis oleva kahe majaga, mis hoolimata tühjana seismisest olid päris heas korras. Nad otsustasid 2011. aasta kevadel Anna Haava 7a maja hõivata ning muuta see avatud kogukonnakeskuseks koos A-raamatukogu, tasuta kraami jagamiseks mõeldud Vaba Poe ja ka eluruumidega. Samuti soovisid nad pöörata tähelepanu mahajäetud majade probleemile linnas: kuidas tühjadesse majadesse elu tuua ja need inimeste heaks kasutusele võtta. Mis ja kuidas Anna Haava 7a squatist sai, on lugu mõneks teiseks korraks, kuid seal kohtus ta Skeneraatori korraldajate Stirru ja Raigiga.

SKENERAATORINI JÕUDMINE

Mari-Liis on erinevaid üritusi korraldanud umbes kaheksa aastat ning kui kolmest tema kogukonnast - Punk in Tartu, Generaadio ja Vikerruum - võrsus Skeneraator, nägi ta võimalust ka festivali teostamisse kaasa lüüa. Esimesel aastal oli seda veidi keeruline teha, sest ega keegi täpselt ei teadnud, mis ja kuidas saama hakkab. Festival on ikka palju suurem ja mahukam ülesanne, kui nad ettegi kujutasid. Teiseks aastaks oli neil palju õppetunde kogunenud, siis aitas ta turunduse, raamatupidamise, kodulehe, projektide kirjutamise ja palju muuga. Õnneks on sel korral korraldusmeeskond suurenenud, ülesandeid lihtsam jagada ning igaüks saab teha seda, mida kõige paremini oskab. Ta ei ole ise suurem asi festivalikülastaja enam, mitmepäevane üritus kodust eemal tundub liiga intensiivne, et jaksaks läbi elada. Teisalt ei oska ta tihti üritustel käed rüpes istuda, ikka tahaks midagi korraldada ja kuidagi abiks olla. Skeneraatorist õnneks saab ise kujundada sellise festivali, mis endale korda läheb ja huvi pakub.

MUUSIKA ELUS. ELUS MUUSIKA

Raamatust ja filmist “High Fidelity” pärineb tsitaat “What came first, the music or the misery? People worry about kids playing with guns, or watching violent videos, that some sort of culture of violence will take them over. Nobody worries about kids listening to thousands, literally thousands of songs about heartbreak, rejection, pain, misery and loss. Did I listen to pop music because I was miserable? Or was I miserable because I listened to pop music?”. Kui asendada siinkohal popmuusika alternatiivse rockiga, siis kirjeldab see Mari-Liisi sõnul päris hästi tema mõttekäiku, kui peab oma elule tagasi vaatama. Ta ei tea, kas oli enne depressiivse muusika avastamist keskmisest nukram laps või näitas muusika talle eksistentsi vältimatut taaka. Igatahes värvis muusika juba pisikesest peale Mari-Liisi jaoks elu natuke melanhoolseks. Ja muusika on alati suhelnud ta emotsioonidega otse, ilma ratsionaalsuse või mõtete vahelesegamiseta. Kui tal pole kellegagi suhelda või kui ta ei oska kellegagi suhelda, on muusika olnud see, mis seltsi pakub.

Kui Mari-Liis oli 14, hakkas ta Tartus Lutsu teatrimajas kontsertidel käima, kuigi Saaremaalt Tartusse jõudmiseks tuli 6 tundi bussis loksuda. Need kontserdid olid aga seda väärt, ujeda noorena leidis ta lava ees võimaluse end välja elada. Ilma selleta poleks ta enda sõnutsi ilmselt teismeiga üle elanud. Käidud sai ka Plink Plonk 2006 festivalil ning mitmeid aastaid ka Viljandi folgil, kuigi seda vähem muusika ja rohkem inimeste pärast. On palju esinejaid, keda ta kodus kõlaritest või klappidest kuulata ei viitsi, sest nad toovad ainult lavalaudadel välja selle kõige ehedama tundekompoti. Teisalt on Mari-Liis aru saanud, et on ka palju artiste, keda ta eelistab kuulata eraldi ja üksinduses, sest kontserdid on alati kuidagi kollektiivne kogemus. Isegi siis, kui ta on üritusele läinud üksinda ja kedagi ei tea, tekib kuulates ja kaasa elades mingi ühtsus nendega, kes ka seal on. Tegemist on ju millegi kordumatuga, see hetk, see muusika ühendab inimesi nii ainulaadselt. Aga alati ei taha ta oma muusikat jagada, ei taha tunda teiste kehade palavust või kuulda jutumulinat. Mõnikord meeldib talle mõelda, et muusika on ainult talle.

Mari-Liis on Generaadios programmijuht ja teeb kurva muusika saadet “Marilhoolia”, mõnikord mängib pidudel muusikat kui DJ marmar. Joonistamisega tegeleb ta praegu harva, kuid meeldib igasugune käsitöö ja meisterdamine. Viimase aasta jooksul on Mari-Liis õppinud ise masinaga õmblema. Mari-Liis eelistab sarjade vaatamist filmidele, aeg-ajalt loeb koomikseid ja otsib sihte, millesse kaduda.